Porsche 911 - elus osa meie argipäeva elust

Autosid võib koguda nagu kunsti, sest head autod ongi üks suur kunst. See aga ei tähenda, et kunsti koht on galerii seina võrdlusena konserveeritud automuuseumi. Eriti just Porsched on mõeldud sõitmiseks.

911 Classicut enda parkimiskohal nähes ning selle poole sammudes ja võtmeid taskus
kõlistades tead, et oled vähemasti midagi siin elus teinud õigesti. Muidugi ei kuulu see
auto sulle, kuid hetk kuulub. Ja see maksabki.
Hoiad oma emotsioone, sätid samme ning näoilmet. Juhuks, et vaimusilmas välja näha
nagu Steve McQueeni tegelaskuju filmis LeMans. Ukse avanuna nõjatud aknaraami
kohale ja arvutad peas marsruuti, kuhu või kuidas selle masinaga sõita. Mitte et sel erilist
vahet oleks, kuid sundimatuks tegevuseks tahad ometi vältida ummikuid ning kehvasid
teid.
Viimane inspektsioon enne autosse sisseistumist ning õhkjahutusega boksermootori
käivitamist tuvastab rehvimõõduks hirmuäratava 195/65 R15 - widowmaker (tõlkes
lesestaja), mõtled. Sätid end suure rooliratta taha istuma ning õpitult topid vasaku käega
võtme süütelukku. Mitte nii kaugel selja taga ärkab talveunest ellu porikärbes - esialgu
justkui terve maailma peale pahane ning kuri, et nõnda varajasel hommikutunnil
sunnitakse vabakäigupööretel töötama.
Istmete vahel asuva käsigaasihoova abil pöörded umbes 2000 p/min peale sättides
sarvik leebub ning näidikupaneelis annavad õlirõhu, temperatuurinäidik- ja õlitemperatuuri
näidikud osutid loa teele asuda. Aga ikkagi, kuhu?

Pool sajandit ja mitte midagi
911 Classicut toodeti aastatel 1964-1989. Selle aja jooksul toimusid auto juures mitmed
muudatused, kuid välisilme ning üldkontseptsioon jäid "küürakal" ikka äratuntavalt
sarnaseks. Ning on peaasjalikult jäänud tänaseni.
Kui ütled Porsche, siis mõtled 911 - nõnda on see olnud juba enam kui pool sajandit.
Meelepete on 911-e disaini ilusaks pidada, pigem on see sakslaslikult praktiline ning
täidab funktsiooni 2+2 istmeskeemi realiseerimiseks. Selleks asub sel mootor siiani
tagapool tagasilda ning just sel põhjusel on 911 siiani unikaalne omasuguste
segmendis. Pole ühtegi säärase suutlikkusega igapäevakasutuseks sobivat autot, millega
on hädapäraselt võimalik nelja inimest sõidutada.
Samuti ei maksa end kaasaja autode toretsevatest vidinatest ja ilutsevast disainist petta lasta -
tõelise sõidunaudingu suurendamiseks pole viimase 50 aastaga suurt millegagi
hakkama saadud. Muidugi on astutud suur samm edasi elementaarse mugavuse ning
turvalisuse osas, kuid puhtalt sõidust pakuvad rumalat moodi mõnu väga vähesed
sõiduriistad. Eks teab igaüks seda näoilmet, mille saatel ronitakse esmakordselt välja
näiteks võidusõiduautost. Täpselt sellist elamust pakub ka üks tarmukas vanaauto.

Ringrajalt läbi, igaks juhuks
Ainuüksi läbiloetud lektüür 70ndate Porschede kohta teeb mõnevõrra ettevaatlikuks:
roolivõimendist võib vaid unistada, piduripedaal liikuvat kangelt ning käiguvahetus
nõudvat vähemalt esimestel kilomeetritel läbimõtlemist, sest pedaalid asuvad vanal
Porschel teadupärast põrandal, seega olla nende liikumine esialgu harjumatu pisut
uuemate autodega harjunuile. Nii nad räägivad.
Aga eks pärine see auto ka ajastust, mil mehed olidki mehed ning naised ei olnud. Kui
pedaalide veider asend kõrvale jätta, siis rooli raskus ning tagasiside rohkus on üks
kõige suuremaid naudingu allikaid. Entusiastlik roolimine saab 911-s igal juhul
premeeritud testosteroonitõusu ning puhta lihaskasvuga.
Juba kiirusel 70 km/h muutub aga auto esiosa sedavõrd kergeks, et juhil tekib kahtlus,
kas rattad ikka puutuvad vastu maad? Püsivad. Ja siinkohal on just võimendita rool
suureks abimeheks, pakkudes juhile võidusõiduautole omast tunnetust. Ehkki rool on
keskasendis pisut tuimavõitu, annab see just kurvis teada igast mügarikust teel, millest
ollakse üle sõitnud.
Kuid uudishimu vana Porsche ning enda võimete osas on suur. On see auto siis nõnda
keeruliselt juhitav? Kui kiirelt ja ootamatult ikkagi tekib kurvis ülejuhitavus? Mõistlik on
see igaks juhuks turvalistes tingimustes järgi proovida, et juba ainuüksi vihmase ilmaga
teaks selle metslasega tagasihoidlikumalt ringi käia.
Allpool 4000 p/min ei toimu Porsches mitte midagi. 2,7-liitrine 6-silindriline
boksermootor podiseb midagi arusaamatut ning sõitjad võivad end helepruunides
nahkistmetes lihtsalt hästi tunda. Kuid sealt edasi algab esmalt kõuekõmin, seejärel juba
võidusõidust tuttav mootori kriiskamine. Teise käiguga ületab too enam kui 40 a vana
masin hõlpsasti 100 km/h, kolmanda käiguga jätkub kiirendus samas vaimus ning mis
kõige hämmastavam - lend orbiidi suunas ei taltu isegi neljandat käiku lülitades. Igaks
juhuks on moosipotis olemas ka 5. käik, mis konkreetsel mudelil asub lusikaga segades
ees ja paremal. Meeldetuletuseks, et mingil ajal asus 911-e esimene käik vasakul ja taga
(nn dog-leg).
Porsche raevukus kõrgetel pööretel on lihtsalt fenomenaalne. Vajutus gaasipedaalile
paneb mootori küünte ning hammastega kinni haarama nii rehvidest kui auto
kandevkonstruktsioonist, väänates neid täiest jõust tahhomeetrilt juhile otsa vaatava
hullunud seieri pilguga. Jõu lisandumine on siiski lineaarne ning väga täpselt on
võimalik sirgele väljudes vaikselt varbaotsaga tagasi gaasipedaali peale ronida.
Kuid me ei plaani ringrajal enamat kolmveerand ringist, sest muu poleks vanakese
aiatöödeks mõeldud tänavakalosside suhtes enam lihtsalt aus. Seda enam, et oleme
tegelikult kardirajal ning eesmärgiks on lihtsalt leida tõestust vana Porsche lesestajalegendile.
Kiire sõit vana 911-ga nõuab kahtlemata oskusi. Kuna mootor asub taga ja väljaspool
niigi lühikest teljevahet, mõjutab see oluliselt auto käitumist kurvis. Jõulibisemise
tekkimine ning eriti selle kontrollimine kõrge profiiliga kitsastel rehvidel on parajalt
keerukas protseduur isegi kogenud võidusõitja jaoks, rääkimata õhinas asjaarmastajast.
Kuid piiri saame enda jaoks rajalkäigu abil selgeks. Enda piiri, sest 911 oskab
jõulibisemisega sootuks kaugemale minna.

Pensionist naljalt ära ei ela
See mingi kirjeldamatu DNA on kõigis 911-s olemas. Nii vanades, kui uutes. Need
plärisevad ja turtsuvad kõik samamoodi, ehkki on mõnusad nii lühikesteks spurtideks kui pikkadeks reisideks.
Sa arvasid, et sa ei taha enam kui 40 aastat vana autot viia 7000 p/min piirimaile, kuid sa tahad. Õigemini auto tahab, sest 911 ei ela lihtsalt niisama pensionist ära. Ja ta teeb selle sulle juba parkimisplatsil niisama seistes selgeks.
Esimene päev vana ja erilise auto roolis pole kunagi see kõige parem. Tuleb ära oodata uue päeva unine ärkamine ning Porsche võtmete kõlin hommikumantli taskus. Siit alguse
saanud kibelus sunnib üle vaatama oma igapäevase autopargi ning paneb mõtlema, kui suur on ikkagi see määr, mille oma elust veedame vabatahtlikult elutute asjade keskel.
Kohv tassis jääb joomata, hommikusöök söömata. Vaja on minna, sest nõnda nagu meie elu on seiklus, on üks õues ootav Porsche elus osa meie argipäevaelust.

Tule tutvu Porsche Classic mudelite ja tegemistega VINTAGE TALLINN VOL 11 üritusel, mis leiab aset 7.mail 2016  12.00 - 18.00, Tallinna Kultuurikatlas.
________________________________________
Autor, pildid: Martin Harak